Käesoleva aasta kahekümne viienda märtsi sessiooni Kultuurikatlas saan kindlasti pidada järgmiseks kaalukaks
verstapostiks oma pildistamiste teel. Üldjuhul võib iga suure kollektiivi pildistamise kirjutada ajalukku suure algustähega,
kuid TalTech Cheerleadersi õhtu andis väljakutseid kohe mitmel eri tasandil. Seda nii otseses, kui ka ülekantud tähenduses.
Allolev video annab kõigile fotohuvilistele väga hea ettekujutuse ja ülevaate, mis moodi tol õhtul pildid valmisid…
ja mis moodi mulle meeldib (tõsi küll, elu keerulisemaks tehes) töötada, et saaks hetkest kätte parima lahenduse.
Ettevaatust – Tegemist ei ole teaseriga, mis paari minutiga silme eest läbi kihutab vaid õhtut täitva 17. minutilise šedöövriga 🙂
TalTech Cheerleaderseid ootas kuu aja pärast ees sõit Orlandosse, cheerleadingu maailmameistri võistlustele.
Erilised eesmärgid vajasid erilist ettevalmistust ning samuti ka omanäolisi pilte, mis aitaksid ehk rohkem eristuda niigi kõvas konkurentsis.
Soov oli saada grupipiltidele lisaks ka soolopilt igast tantsijast. Nagu te arvata võite,
tõstatab selline eesmärk kohe palju küsimusi ning vaja on teha mitmeid kaalukaid valikuid.
Loomulikult mängib väga suurt rolli kohavalik, kuid sel korral oli vaja teha kokku kakskümmend soolopilti ühe õhtuga ning see on tavaliselt see koht,
kus kipun oma elu ise keeruliseks tegema. Tõsi, eesmärk on ju üllas – saada kõigile omanäolised pildid, erinevates kohtades,
erineva emotisooni ja valgusega. Elu on aga näidanud, et selline lähenemine nõuab paljude nüansside kokkulangemist ja loomulikult
oluliselt rohkem aega. Ilmselgelt oleks ju lihtsam panna ühte kohta oma stuudio üles ja siis sedasi kõik ükshaaval samas kohas pildile saada.
Olles eelnevalt läbi käinud palju kohti ning külastades erinevate koolide võimlaid, sai mulle selgeks, et tegelikult
soovin ma tantsijaid saada välja traditsioonilisest sportlase või cheerleaderi kuvandist ja see eeldab ka sootuks teist keskkonda.
Selleks suurepäraseks kohaks sai seekord Kultuurikatel, mis andis meile tohutult erinevaid võimalusi ja just nii mitut tasandit,
kui parasjagu vaja oli. Kohtusin enne sessiooni tantsijatega kaks korda ning palusin neid harjuda uue lähenemise ja kohaga.
Võin tagantjärgi öelda, et olles saanud kätte 20 portreed, jäi sinna veel palju nurki ja põnevaid kaadreid tulevikku ootama.
Kultuurikatel oli äärmiselt külalislahke, kuid hoolimata meile eraldatud mitmest tunnist reede hilisõhtul,
oli kõrvus tiksuv kell pidevalt nagu piitsaga kubjas kannul.
Ma ei oleks kuidagi ajaga välja tulnud ega ka saanud just selliseid pilte, kui mul poleks olnud nii head tiimi!
Lisaks põhilisele assistendile, Alarile (kelle käes oli vist terve õhtu suur octa ning kes ei olnud nõus sellest ka ähvarduste peale loobuma),
tulid appi ja sessioonist osa saama fotograafia õpilased Tallinna Polütehnikumi fotograafia erialalt. Kokku oli kohal 8 assistenti,
kella abiga sain ma kiiresti valgust ühest kohast teise liigutada ning suunata täpset nii nagu soovisin. Tuhat tänu, Alari, Artur, Kermo, Mari, Katriin, Oskar, Lisbeth, Liisa.
Veel erilisem tänukummardus läheb seekord Avelile, kes pidas meiega vastu kõik need tunnid ning pani kokku suurepärase video tervest õhtust.
Tõsiasi aga on, et ei minu ega kõigi eelpool nimetatud osaliste panust poleks olemas, kui Andre ja Taltech Cheerleaders
poleks usaldanud ja kutsunud mind pildistama. Suur tänu Teile, selle vägeva õhtu ning emotisoonide eest… Iga sirutuse, hüppe ja pingutuse eest,
et kokku saaks selline vägev portree. Pöidlad pihku võistlustel ning edu igas soorituses. Siiralt loodan, et tulevikus kohtume jälle…
