Olen naljatledes öelnud, et fotograafia on sport ning selliseid päevi saab võrrelda maratoni sooritusega. Vaevalt, et ma midagi muutnud oleksin,
kui ette oleks teada olnud, kui palju jooksmist majade katuste vahel saab olema või täpselt kui keeruliseks see kadreeringu paika saamine osutub.
See päev andis aga tohutult kogemust juurde ja erakordselt hea meel on, et kõik mõtted said ellu viidud, mida olin enne sessiooni planeerinud.
Planeerimine hakkab minu jaoks sellest hetkest, kui ühendust võetakse ja selgub, et on vaja eriliselt ägedaid pilte.
Siis hakkan inimesi ja võimalusi peas endaga kaasas kandma ja otsima kohta, mis seda kõike võimaldaks.
Suure kunstilise kollektiivi puhul on väga tähtis, et koht, kus pilti teeme annaks rohkem, kui ainult ühe või kaks kaadrit.
Kooridel on vaja erinevate kavade jaoks erineva karakteriga pilte ja kui nii palju inimesi välja kutsuda, peab see ennast ka piltide näol õigustama.
Rääkimata sellest, et pildid peavad olema pilkupüüdvad ja kaasa haaravad…
Pirita TOPis tehtud sessioon oli väljakutseid täis. Teadsin, et seal on need pildid mida soovin, kuid kõiki neid nüansse,
mida selle käigus jälgima ja märkama peab, ei jõua siia kirja panna.
Välja saan tuua näiteks niipalju, et kui enne kohapeal käisin maja üle vaatamas istusin pikalt kas katusel või basseinis ja visualiseerisin neid kaadreid,
mis moodi pildid lõpuks tulla võivad. Katusel olles sain juba siis aru, et väga keeruline on kaadrit tasakaalu saada nii, et proportsioonid jääksid ilusad.
Nii oligi. Kui koori lõpuks paika sain, oli meeletu matemaatika, kuidas linna siluetti ja koori omavahel siduda, sest maja oli minu jaoks lihtsalt vale nurga all 🙂
Basseinis tehtud kaadritest jätsin tegemata ühe, kuna see lihtsalt ei töötanud ja pilt oli lihtsalt igav.
Pildi ideega basseinis, millele lume hiljem juurde tegin, istusin mitu nädalat enne, kui selle lahenduseni jõudsin, sest kui basseini lae oleksin alles jätnud,
oleks see lihtsalt määrdunud, madal ja sünge jäänud. Mina soovisin helget ja säravat.
Ma ei mäleta, et oleksin varem nii palju pidanud pilte puhastama, kui selle sessiooni tulemuse nimel. Katuselt tehtud laiema nurgaga kaadrist korjasin
ära kõik üleliigsed inimesed, autod, esemed ja majad, et tekitada eraldatuse ja tühjuse tunnet, justkui maailma oleks alles jäänud ainult üks koor ja mitte kedagi teist.
Basseini töötlus võttis samuti, koos pausidega, kokku paar päeva, sest välja lõigata, asendada ja kustutada oli meeletult palju.
Lõppkokkuvõttes oli see kõik seda väärt ja olen väga õnnelik, et lauljad ja assistendid nii hästi kokku töötasid.
Päev oli pikk, külma ja niiskusega pidi palju rinda pistma ja kõik said sellega suurepäraselt hakkama.
Tänusõnu pole kunagi liiga palju ja minu sügav kummardus kõigile, kes sessiooni õnnestumisele kaasa aitasid.
Alari kokku pandud video võtab päeva päris hästi kokku ja ikkagi, soovides lõpuni mõista, mis see kõik päriselt on, peab ise kogema.
Suur, suur tänu kõigile usalduse, inspiratsiooni ja suurepärane kogemuse eest.
