Ühel õhtul saime Meryliniga kokku, et mõelda, millist pilti me siis tegema hakkame. Teadsin juba enne, et neiu on üdini kaunis – seda enam soovisin, et tema elu esimene fotoseanss oleks midagi erilist ja jääks talle kauaks meelde. Nii me siis seal istusime, rääkides elust ja inimestest, kuni ühel hetkel teatas Merylin, et talle on elu aeg meeldinud puu otsa ronida. Ega rohkem polnudki vaja, et mulle pildi ette lööks, mida püüdma läheme… Mis siis muud kui metsa õiget puud otsima.
Ausalt, ei hakanud langetama vaid see puu oli seal olnud nii juba päris pikka aega. Ja kui paljud teist mõtlevad, kuidas ma ikka neiu elu sedasi ohtu sean, siis ma päriselt ka käisin ise enne selle koha üle veendumaks, et kõik kannab. Ainult mõned palgid pidin vedama alumisse otsa vastukaaluks 🙂
Natuke võttis aega harjuda, kuid kui Merylin olukorraga puu otsas kohanes, oli vaatepilt täpselt nii suurepärane nagu juuresolevatelt piltidelt näha võite. Imeline inimene, absoluutselt loomulikus olekus 🙂
Käisime matkaraja ka ilusti lõpuni ja teepealt saime veel mõned portreed. Auto juurde tagasi jõudes olime väsinud, aga õnnelikud. Sügav kummardus Sulle, Merylin, oli suurepärane päev.
