Ühe õnn on teise õnnetus ja siis vastupidi. See lugu sai alguse sellest, et pidin pildistama ühte modelli, kuid olude sunnil jäi see pildistus ära ning kuna ideid oli juba pea täis, siis ei tahtnud kuidagi neist loobuda. Olukorra muutis veel keerulisemaks see, et ilmaennustus lubas veel vaid paari päeva ilusat ilma.
Oli reede õhtu ning olin ühendust võtnud juba paari inimesega ja küsinud, kas neil oleks soovi ja võimalust tulla pilti tegema. Selge see, et nii lühikese etteteatamisega on tihti raske leida võimalust, kuid kui ikka tahtmist jagub, siis on ka kõik võimalik.
Ma ei tundnud Ingat varem ning see kuidas ta minu sõnast ja ideede kirjeldusest kinni haaras oli lihtsalt suurepärane… Ära jäänud pildistus pidi olema neljapäeval. Veel reede südaöösel rääkisime Ingaga ja leppisime kokku, et teeme homme pilti. Ja nii oligi.
Olin valmis tegema igasuguseid pilte ja erinevaid lahendusi oli peas mitu. Kuid ma püüan alati lähtuda antud olukorrast ja inimesest jättes ruumi improviseerimisele. Nii saidki osad pildid tehtud veel viimasel hetkel esikust kaasa haaratud peegliga ja kõik muu kujunes välja kohapeal. Huvi pärast kaalusin just seda peeglit … Inga, see kaalub 16 kilo 🙂
Julgen väita, et leidsime Ingaga kohe algusest peale ühise keele ning hoolimata ainult kolmest soojakraadist oli tema rolli sisseelamine fantastiline. Te oleks pidanud nägema, kuidas ta selle peegliga metsavahel edasi-tagasi marssis. Ja samal ajal oli vaja veel vaadata seljataha ja tõsta jalgu ja visata juukseid ning kõike seda karakterit näost kaotamata. Täiesti hiilgav teostus!
Kodus pildid lahti võttes ja neid viimistledes kiirgas igast kaadrist nii palju inspiratsiooni, et sellist protsessi on lausa patt tööks nimetada. See on puhas rõõm! Aitäh Sulle Inga!
