Sessioon Emmaga on absoluutselt suurepärane näide sellest, kuidas pildi tegemine saab olla väga sügav ja teraapiline ettevõtmine.
See ei tähenda, et nalja ja nautida ei saaks, aga sellele lisandub tohutu väärtus, kui sessiooni käigus, otsides seda miskit, avastab portreteeritav endas uusi või unustatud tahke.
Kogu protsess Emmaga, esimesest telefonikõnest alates, oli väga loominguline ja inspireeriv. Korduvalt rääkisime üle erinevad võimalused ja kohad ning visualiseerisime erinevaid
meeleolusid ja lahendusi. Ta panustas sama moodi hingega ja oli ilusa tulemuse nimel valmis palju tegema.
Sellest sessioonist oli juba mõnda aega möödas, kui sain temalt kirja, mis osutus imeilusaks üllatuseks ja oli suur kompliment.
Minu jaoks eriti hinnaliseks teeb selle kirja see, et Emma oli väga hästi pihta saanud sellele, mida alati rõhutan ning soovin, et inimesed aru saaksid.
Siinkohal kasutangi võimalust ja Emma lahkel loal jagan Teiega mõningaid tema tähelepanekuid koos tehtud pildistamisest…
… Mul oli vaja endast saata artisti pilte, millel kajastuks ka loodus. Kasutada oli ainult 5. aasta taguseid kaadreid ning see ei tundunud õige.
Vaadates läbi oma sotsiaalmeedia, meenus mulle kaasteeline Jaan. Mõeldud, tehtud. Helistasin Jaanile, et küsida nõu fotosessiooni planeerimise osas,
et jõuda eneses selgusele – Uut teavet tuli palju. Erinevad võttekohad, sessiooni pikkus, hind jne.
Leidsin inimesi, kes teinuks mulle 50. euriga 10 pilti. Kui sellest Jaanile rääkisin, selgitas ta mulle, missugused pildid ma sellise eelarvega saan.
Mõistsin, et soovin enamat. Kui juba teha, siis teha täiega, mõtlesin. Kui on tahe on ka võimalused ja raha leiab alati. Isegi eriolukorras.
Ma ei soovita kellelgi pildistamise osas raha pealt kokku hoida! Ühel hetkel mõistsin, et me juba visualiseerime telefoni teel erinevaid kaadreid
ja mul ei ole mõtet kellegi teise poole enam pöörduda. Kõik oli väga orgaaniline.
Jaaniga koostöö oli minu jaoks väga imeline. Ta on meeletu fanaatik, teeb oma pilte tõesti kire ja suure pühendumusega, mida on lust kõrvalt tajuda.
Samuti, kui oled oma elu esimesel professionaalsel pildiretkel, aitab ta kiirelt saada üle kohmetusest, mis võib alguses tekkida.
Nii sain piltidel jääda ausaks. Olime juba mõnda aega pildistanud, kui ühtäkki kõik maskid langesid ning kogesin midagi väga erilist:
Olin nagu habras hirv fotosilma ees – täielikult kohal ja üks kogu ümbritseva loodusega.
Ei olnud enam vahet, kes pildistab või kes on pildistatav. Loodus, fotograaf, assistent, modell – kõik olime korraks üks.
Pildistamine Jaaniga on midagi palju enamat kui lihtsalt “teeme paar klõpsu”. See on sügav sisemine rännak, mil võid avastada nii mõndagi
enese sügavama olemuse ja elu hetkeseisu kohta. Mõistsin, et isegi ilusa soengu ja kunstripsmete taha ei saa tegelikult kunagi peita seda, mis toimumas
tunnete maastikul. Enesega tuleb olla pildistamisel armastavalt hell ja aus.
Jaan nägi, et ma üritasin väga poseerida ja olla keegi, kes ma praegu veel ei ole. Tema silmale ei jäänud isegi viiekümne meetri pealt
märkamatuks see võlts Emma, keda üritasin elu hinnaga demonstreerida.
Oli hetki, mil Jaan ütles mulle kaamera tagant: “Emma, rohkem helgust, rohkem helgust.”
Ma küll leidsin selle helguse, see on seal olemas, kuid vajan elus veel aega, et see ka püsima jääks ning suudaks olla rohkem hetkes, mitte kinni minevikus ega ka tulevikus.
Minus avanes ka midagi kurblikku ja haavatavat, mis oli tol päeval kõige siiram ja ausam aspekt ning tuli esile kaadrist-kaadrisse.
Kui on 100 asja, mida elus võiks kogeda ja keegi päriselt teeb neid nimekirju, siis paneksin sinna fotoretke Jaaniga. Ja mitu korda!
Aitäh Jaan, see päev Sinuga tegi mind paremaks inimeseks. Soovitan seda kogemust kõigile.
Oma järgmisel fotosessioonil ma ei kujutaks vist enam ette, et teeks selle kellegi teisega. Ma vist lihtsalt ei lepiks vähemaga,
kuna Jaan tõstis fotokunsti minu jaoks uutesse vaimsetesse kõrgustesse! 🙂
Nii hea on oma hing pildistamise ajal usaldada tema hoolde. Ta tõesti oskab hoida ja kui vaja ka pisut kõrgemale tõsta.
Ja mis kõige vahvam. Seda erilist päeva Eesti kaunis looduses jäävadki meenutama need pildid, mille kaudu siis neisse momentidesse
üha uuesti ja uuesti rännata hetkedel, mil argielu üle pea viskab. “
