Kui täna Anneliga uuesti rääkida pildi tegemisest, tuleb tema näole lai naeratus ja silmad löövad särama. Ning seda mitte ainult sellepärast, millised pildid tuleksid,
vaid mida põnevat seekord endas avastada ja kogeda saaks… “Kas ma suudan minna edasi sealt, kuhu jõudsime eelmise pildistamisega”?
Kuna tegemist oli Anneli elu esimese sessiooniga, soovin seekord tuua välja selle protsessi vast kõige olulisema osa – Kogu pildistamise teraapilise aspekti.
Eesmärk selliseid ürgmetsa pilte saada, õrnas naiselikus võtmes oli kantud just soovist ületada oma hirmud pildistamise ja kaamera ees ning jäädvustada see
võimalikult kaunil kujul.
Kui olime välja valinud esimese lokatsiooni, oli temas tõepoolest tajuda seda värinat ja ebamugavust – minu jaoks tähendas see ennekõike aja andmist ja
väga detailset juhendamist. Meil oli vaja luua nii turvaline keskkond, kui võimalik, et Anneli ei peaks “muretsema” mitte millegi pärast.
Kõik oli ju tema jaoks uus ning väljaspool tavapärast mugavustsooni. Olles seal esimesed pildid kätte saanud, oli juba näha, kuidas paljud pinged kadusid.
Sealt edasi sai juba minna suuremaid väljakutseid seljatama…
Allolevad pildid seadsin seekord teadlikult nii, et esimeses reas oleksid kõrvuti nö. enne ja pärast pildid. Kõrge heina sees alustasime ja rannamändide all lõpetasime.
Julgen väita, et kõik on väga ilusad pildid ja Anneli on imekaunis, kuid vaadake korraks teise pilguga – kas tajute piltide vibratsiooni erinevust? Kus ühel on
tunda pingeid, nurgelisust, kuigi poosid on lihtsad, aga teisel pildil soojust, pehmust ja nagu vati sisse vajuvat rahu.
Eile õhtul Anneliga telefonis rääkides, oli just Rahu see sõna, mida ta kõige enam kasutas, kirjeldamaks seda tunnet, mille meie pildistamine siia maani temasse on jätnud.
Tema transformatsiooni kõrvalt jälgida oli lihtsalt super. Vaadake ise, millised metsajumalanna pildid me saime ja sinna kõrvale
vahetas ta emotsioone nagu kameeleon, et saada raskemat ja müstilisemat meeleolu. Seda kõike elu esimesel sessioonil.
Paksust metsast väljudes ning randa jõudes seisis minu ees täielik rahu. Kõik blokeeringud ja hirmud olid kadunud ja Anneli oli nagu uuesti sündinud.
Kogu minu töö oli tehtud, sest midagi polnud enam vaja juhendada… Ütlesingi:” lihtsalt seisa, Anneli – kõik on väga hästi!”
Anneli sessiooni saab lugeda täielikuks õnnestumiseks just sellepärast, et lisaks kaunitele kaadritele leidis ta endas selle tasakaalu ja rahu. Seda on kõrvalt vaadata
lihtsalt imeline ning see jääb külge ka piltidele…
Tänan sind, Anneli usalduse, rõõmu ja rahu eest.
